Isa kaotus lapsepolves

Olen Parkesiga ühel meelel, et säärastes juhtumistes aitavad ravimid küll magama jääda, kuid ei lahenda probleemi. Viiendas klassis - aastatel - - oli meis juba midagi murdeealist: meie hulgas oli vanemaid poisse, kellel mingil põhjusel, küllap sõja ja segaste aegade pärast oli koolitulek hiljaks jäänd. Lapsed olid selle ideaalkujutluse üle võtnud, kuigi loomulikult oli neil isaga olnud ka teistsuguseid elamusi. Sportlast minust muidugi ei saand, vajaliku impulsi enesearendamiseks aga küll. Juhtus mõnikord seda, et nad üheskoos nutsid sauna taga: purjus isa oli neid mõlemaid peksnud! Starkopfi Jüriga käisin ka läbi.

Väga paljude laste käekäik sõltub Sinu hoolimisest. Tänu Sinu annetusele saame aidata aastas üle lapse meie pered Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas. Milline on unistuste kodu, kus lapsed tahaksid elada, mis teeb lapsepõlvest õnneliku aja ning kuidas mässumeelne teismeliseiga rahulikumalt läbi elada?

Meelis on pärit kuuelapselisest perekonnast.

isa kaotus lapsepolves

Tema bioloogiline isa kaotas töö, ema-isa hakkasid alkoholi tarvitama ning lapsed jäi hooletusse. Koos õdede ja vendadega sattus Meelis turvakodusse, hiljem erikooli. SOS Lastekülla jõudis Meelis üsna juhuslikult oma õe sünnipäeval.

isa kaotus lapsepolves

Õde oli juba varem lastekülla elama asunud. Meelis oli 14aastane tujukas teismeline ning otsustas sünnipäeva õhtul, et ka tema tahab oma elus uue lehekülje keerata ning palus oma õe SOS ema, kas ka tema tohib sinna perre päriselt elama jääda. Ja ta tohtis.

Iseäranis andis see tunda matemaatikas.

isa kaotus lapsepolves

Ma ei uskunud, et sellest madalseisust on võimalik välja tulla. Aga just ema Merle, kes ise on matemaatika- ja füüsikaõpetaja olnud, aitas mind väga palju. Tänu temale sain hakkama matemaatikaga, lõpetasin põhikooli, läksin edasi gümnaasiumisse ning olen kogu oma elu püüdnud ennast arendada ja aina uusi asju õppida. Veel sattusin musta auku pärast seda, kui surid minu bioloogilised vanemad, olgugi, et ma nendega koos ei kasvanud.

MARIE. PILDIKE ELUST – Harjumaa Muuseum

Tänu ema Merle toetusele, usalduslikule läbisaamisele ning südamlikkusele sain uuesti jalad alla. Koos perega käisime metsas loomadele toitu viimas, vana-aastaõhtul mängisime vanu mänge.

Terve pere oli alati koos. Ema Merle on väga suure südamega naine ja ema, kes on pühendanud oma elu laste eest hoolitsemisele ning on olnud meile, lastele, sügava emotsionaalse turvatunde looja.

Saame oma suure perega väga lähedaselt ja hästi läbi. Mida rohkem õpime me ise ennast armastama ja hindama, seda rohkem oleme seesmiselt valmis ja suudame seda kõike ka teistele anda.

Kaotus väikelapse elus - Laste ja Noorte Kriisiprogramm

Ema Merle on mind õpetanud, et inimsuhted on üks suuremaid ja olulisemaid väärtusi elus. Seda päeva tähistavad nad tänaseni kui oma pere sünnipäeva.

isa kaotus lapsepolves

See, et meie perest sai ühine ja kokkuhoidev pere, on täielikult ema Mare teene. Samuti on ema Mare teene see, et lapsed pilli hakkasid mängima, sest just tema oli see, kes lapsed kõik riburadapidi muusikakooli pani. Aga meile hakkas sport aja jooksul lihtsalt rohkem meeldima. Kuigi ma ei ole tema elu mitte alati väga kergeks teinud.

Näiteks siis, kui ma murdeikka jõudes salaja suitsetamist ja napsutamist proovisin. Ja kuidas siis emaga elutoas istusime ja asjadest rääkisime.

Mare ei pannud mind kordagi koduaresti ega rakendanud muid ekstreemseid kasvatusmeetodeid, mida paljud tavapered, minu koolivendade ja sõprade emad-isad, tegid.

Ema hoolivad sõnad suutsid isegi minu teismeea mässumeelsuse sulatada.

Ta istus rahva hulgas, vaade tuhm ja murelik, keha kössis. Süüpingil istus tema poeg. See mõisteti 5. Marie silmade ette kerkis terve tema elu lapsepõlvest siiamaani. Kui palju oli seal sees kurba!

Ema sõnad jõudsid kohale. Inimeseks, kes õpetas meid suhtlema, mõtlema ja tunnetama iseennast ning maailma läbi armastuse. Mares aga jagus empaatiavõimet ja elukogemust, et mõista: laste armastus oma ema vastu on kustumatu.

Kaotus väikelapse elus

Isegi siis, kui ema on valinud alkoholi ja pole osanud ega suutnud laste eest hoolitseda. Ema Mare oli kirstu juures meie ainsaks lohutajaks ja toeks, sest kõik lähisugulased olid ju sisuliselt võõrad inimesed.

Sest kunagi ei tea, kustmaalt läheb kellegi piir, kust raskust enam kanda ei jaksa.

Minu sünnipäeva pühitseti juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel, tõsi küll, V.

Oma pärisvanemaid mäletab ta väga ähmaselt. Isa suri, kui Valle oli pooleaastane ning pärast seda haigestus ema raskelt. Mina otsustasin 16aastaselt iseseisvamaks saada ja kolisin SOS noortekoju.

Heategevusuudised

Tänu emale pole ma mitte kordagi pidanud muret tundma, et üksi olles hakkama ei saa. Marioniga koos asusid lastekülla elama ka tema õed. Mina olin lastekülla elama minnes 13, õed viis ja seitse aastat nooremad.

Imetlen ema Leilit, kuidas on võimalik igas olukorras nii rahulikuks, kannatlikuks ja tasakaalukaks jääda. Ükskõik kui hull võis olukord olla, ta ei tõstnud mitte kunagi häält meie peale. Mina pean seda siiani iga päev uuesti õppima, et häält tõstes ei saavuta häid tulemusi ei lastekasvatamises ega kuskil mujal. Nii lihtne on ju ennast jõuga maksma panna.

Jaan Kaplinski lapsepõlv

Meie ema eeskuju najal aga kogesin, et saab ka teisiti. Ta ei toppinud mitte kunagi nina meie asjadesse, ei nuhkinud meie järele, kuid märkas alati, kui kellelgi oli mingi mure, midagi hingel, mis vajas selgeksrääkimist. Mu suurim soov on, et oleksin ka selline ema, isa kaotus lapsepolves tunneb ja näeb, mis ümberringi toimub, ning kelle eest ei pea laps midagi arbonne kaalulangus. Minu arvates on emaksolemise suurim väljakutse oskus võtta last endaga alati võrdsena.

Ka selles oli ema Leili meile ületamatuks eeskujuks. Mäletan, et saime alati oma probleemid isa kaotus lapsepolves selgeks räägitud, kordagi ei olnud vaja meie pere asju arutada külajuhiga või muude perest eemalseisvate inimestega.

isa kaotus lapsepolves

Ema Leili õpetas, et kõige tähtsam on, et peres oleksid reeglid. Kuigi ma tol ajal võibolla sellest suurt midagi ei pidanud, siis olen isa kaotus lapsepolves, et olen praegu just selline nagu olen, tänu Leililt saadud eeskujule. Enne õueminekut olgu kooliasjad tehtud, õhtusööki söödi alati kõik koos, kell kaheksa pidi toas olema ning alati pidi ema teadma, kus lapsed viibivad. Seda kõike rakendan ma praegu ka oma poja peal ning näen, et see toimib sajaprotsendiliselt.