Relvad veel suured parast kaalulangust,

Esimene lugu on informatsiooni kui sellise omadustest. Kui infot on vähe, hindame teisi inimesi välimuse põhjal, eeldades, et käitutakse nii, nagu oleme näinud käituvat teisi umbes sarnase välimusega inimesi. See, kas keha tundub mingil hetkel enim vangla, templi või lõbustuspargina, sõltub ilmselt olukorrast ja on suhteline. Teiseks keeldub Katie seksikust rõhutavate piltide tegemise ja postitamise abil kehtivast emadusenarratiivist, mille järgi ema keha tähtsus ja tähendus tuleneb lootevutlari ja hooldusmasinana omadustest, seega a priori ebaseksikas.

On see tempel, vangla või lõbustuspark? Mõnel tervem, osavam ja siredam, teisel töntsim ja tülikam. Kehad mängivad olulist rolli inimeseks olemise, suhtlemise, inimrühmade ja ühiskondade toimimises. Ometigi on meil ajalooliselt keeruline suhe nii omaenda keha aktsepteerimise, teiste inimeste kehalise autonoomsuse tunnustamise kui ka kehalisuse kui sellise mõtestamisega.

Umbes aastat eKr kirjeldas Platon keha vaimu vanglana, millesse meie surematu mina sünni hetkel aheldatakse. Tundub, et see kuvand läheb meile tänapäevani korda. Piiblis nimetatakse inimkeha Püha Vaimu templiks.

Loomise ajalugu

See on n-ö laenuks saadud, mistõttu tuleb seda vastava lugupidamisega kohelda. Ka siinkohal on laulusõnad varnast võtta. Ma lukustasin su sellesse kehasse, see on proovilepanek. Kasuta seda relvana või mõne naise naeratama panemiseks. Naeratuseteemaga haakuvaimalt on telekokk ja kutseline hedonist Anthony Bourdain öelnud, et meie keha ei ole mingi tempel, vaid lõbustuspark ja asjalik oleks nautida karussellisõitu.

See, kas keha tundub mingil hetkel enim vangla, templi või lõbustuspargina, sõltub ilmselt olukorrast ja on suhteline. Kuna prassimise tippaeg on just möödas, võib eeldada, et suurele hulgale inimestest sobib praegu pigem vangla või templi metafoor.

Internetitehnoloogia arengu ja massidesse jõudmisega kaasnes ndail terve hulk peaaegu utoopilisi lootusi. Mõni neist puudutab keha ja kehalisust. Eeldati, et internetis saame oma kehast priiks, jätame kuvari ette ja oleme küberruumis need, kes me olla tahame. Unistati sellest, et suhtluspartnerid hindavad meie öeldut vaid intelligentsuse, humoorikuse ja huvitavuse alusel ega lase end mõjutada sellest, mida nad meie kohta meie keha põhjal arvavad.

Ametisse nimetamine

Oodati eelarvamuste murenemist ja suurt demokratiseerumist. Õigluse nimel tuleb mainida, et ka internetiuuringute algaastail leidus autoreid, kes juhtisid tähelepanu sellele, et isegi kui see on nii, et veebis loevad ainult sõnad, on see, kuidas me sõnu valime ja kasutame kogu elu kestnud kehalise õppimise tulemus. Internetil on seega kehadilemma: seda on mõtestatud kehatu meediumina, kuid mängude, virtuaalreaalsuse, jututubade, pornosaitide, blogide ja pildipõhise ühismeedia kasutuskogemuse uuringud näitavad, et veebisuhtlus innustab inimesi ehk varasemast rohkemgi oma kehale keskenduma.

Sloimming valja oma nagu sellega siis on, kas ihu on internetis vangla, tempel või lõbustuspark? Sellest sai alguse sajandeid mõtlemist, leiutamist ja tehnoloogia arengut valitsenud kartesiaanlikuks dualismiks nimetatav veendumus, et keha ja vaim on eraldiseisvad substantsid. Kõik kehasse puutuv on kaduv ja ebakindel, kõik vaimuga seotu kõigutamatu, olemuslik ja oluline.

Nii on kerge näha keha tööriisana, mille isudest, ihadest ja aistingutest tuleb üle olla. Ehkki mõned autorid nt Karl Marx ja paradigmad nt prantsuse strukturalismseadsid kartesiaanliku dualismi juba ammu kahtluse alla, on kehasotsioloogide seas levinud väide, et kartesiaanlik lõhe valitses keha mõtestamist vähemalt ndateni, kui mitte ndateni, mil meditsiinitehnoloogiliste, moe- ja ilutööstuse, fitnessielustiili, ilukirurgia ja tätoveeringukultuuri leviku tulemusel said kehad nähtavamaks.

Alles siis hakkas kehasotsioloogide seas levima arvamus, et keha on küll vastuoksuslik, kuid sotsioloogiliselt ülioluline uurimisobjekt.

number fat burner

Kartesiaanliku lõhe ja küberneetika posthumanistlike fantaasiate viljakas ristumiskohas tekkis veendumus, et digitaalsed kehad on immateriaalsed.

Posthumanistlik mõtleja Katherine Hayles väidab, et selle veendumuse taga on kolm omavahel seotud lugu. Esimene lugu on informatsiooni kui sellise omadustest.

Küberneetikast sai alguse arvamus, et informatsioonil on seda koondavast meediumist sõltumatud, püsivad omadused. Ka varajane tehisintellektiteemaline teadustöö suhtus kehasse kui infotöötlusmasinavärgi kandjasse ning intelligentsust nähti kehast eraldi. Teine lugu räägib küborgi kui tehnoloogilise objekti ja kultuurilise ikooni tekkest Teisele maailmasõjale järgnenud aastail küborgitest tuleb juttu pisut allpool.

Kolmas lugu rääkis posthumanismi tõusmisest veenvaks paradigmaks. Posthumanism peab infomustreid materiaalsetest juhtumustest olulisemaks, teadvust evolutsiooniliseks hüppeks, mis pretendeerib ainuolulisusele, ehkki on tegelikult üks paljudest evolutsioonilise arengu ilminguist; keha proteesiks, mida me kõik manipuleerima õpime ning inimolevust ja intelligentseid masinaid sarnasteks, mistõttu kehalisus ei erine arvutuslikest simulatsioonidest, küberneetilised mehhanismid bioloogilistest organismidest ja robootiline teleoloogia inimlikest eesmärkidest.

Viimase paari aasta jooksul on traumaatiliste relvade turg Venemaal kodumaise tootmise mudelite tõttu märkimisväärselt laienenud. Muidugi, kõik uued Vene püstolid ei meeldi kummikaitsekaitsjatele, kuid nende seas on ka proove, mis väärivad erilist tähelepanu.

Sellisest posthumanistlikust kehatusest on fantaseeritud nii teaduses, ulmekirjanduses kui ka meelelahutuses aastakümneid, kui relvad veel suured parast kaalulangust aastasadu.

Matemaatik Norbert Wiener pakkus näiteks ndail välja teooria inimeste infoks lahutamisest ja uues kohas kokkupanemisest ehk teleporteerimisest, mis mulle endale oleks väga abiks.

Selles valguses ei ole kuigi imelik, et peaasjalikult tekstipõhise internetisuhtluse ajal levis internetiuurijate seas komme tõlgendada kõiki kehalisi kogemusi kehatuse ingl relvad veel suured parast kaalulangust mõistestiku kaudu. Näiteks väitis inglise sotsioloog Don Slater Kuidas saakski keskenduda kehalisusele, kui ma ei saa puudutada inimest, kes minuga räägib; kui kaks teineteist rõõmustavat, kurvastavat, erutavat või haavavat keha ei viibi ruumis, koguni isegi ajas koos?

Ometi on võrgustatud tehnoloogia ja interneti kasutamiseks vaja seadmeid kasutavat relvad veel suured parast kaalulangust indiviidi. Tehnoloogiate kasutamise ja võrgustikes osalemisega kaasnevad kehalised aistingud ja kehalised kogemused. Meie füüsiline keha ei lahustu veebisuhtluses ühtedeks ja nullideks, et siis internetiavarustes lulli või lahingut lüüa.

Ka ndatest pärineb palju kujukaid kirjutisi tekstipõhistest keskkondadest ja kogukondadest, kus inimesed iseend ja oma keha n-ö ellu kirjutasid. Selle kirjutatud kehaga kaasnes nii intensiivset naudingut, kergenduse ja vabanemise tunnet kui ka draamat ja traumat. Tuntuim näide on ilmselt Julian Dibbeli kirjeldus vägistamisjuhtumist küberruumis Rape in Cyberspace, Kehatuse teooriast on vähemalt selle idealistlikul kujul üldiselt loobutud.

Ideoloogiliselt süüdistati seda neo- või digikartesiaanluses, lihtsalt ebatõesuses. Kehatud internetikogemused ei ole niisiis kunagi täiesti kehatud. Ka tekstipõhise suhtluse puhul on kõik osalised teadlikud, et kusagil istub keegi kehaline indiviid, kes ekraanile ilmuvad tekstiread on kirjutanud. Paljud suurt tähelepanu saavad selfid tähistavad hetki, mil enesepildistaja tuvastab tajutava nihke selles, kuidas ta oma keha mõistab ja kogeb — murrangu selles, kuidas ta end iseenda nahas tunneb.

Ühismeedia Ameerika mäed Pärast esimest digitaalse kehatuse eufooriat ilmus hulganisti uurimusi, kus rõhutatakse veebisuhtluse kehalisi aspekte. Kui kehalisus on olemise füüsiline ja vaimne kogemus, teiste inimeste ja maailmaga suhestumise algtingimus, siis on mõistlik mõelda olemasolemise kehalisusest, mitte staatilisest kehast-objektist ja selles pesitsevast vaimust.

On see tempel, vangla või lõbustuspark? Mõnel tervem, osavam ja siredam, teisel töntsim ja tülikam.

Mida keerulisemaks ja multimodaalsemaks muutub veebisuhtlus, seda enam püütakse internetis esindatud ja osalevaid kehasid mõista, keskendudes sellele, kas ja kuidas selle keha elamise kogemus muutub, kui see on täielikult või osaliselt tehnoloogiate vahendatud. Millised on interneti kui sellise ja millised konkreetsete platvormide ja rakenduste kehalisuse lubavused? Kuidas mõjutab kehalisust see, kui laadime endast üles pilte, osaleme videovestlustes, mängime avatarina mänge ning laseme Snapchati filtritel endale koerakõrvu ja haldjasilmi lisada?

fat burner machine arvustused

Praegused ühismeedia ja kehade uuringud tõlgendavad keha valdavalt representatsiooni ingl representationetluse ingl presentation, performance või kogemusena ingl embodiment. Kui ühismeedias esindatud keha on representatsioon, siis me eeldame, et hoolimata sellest, kes, miks ja millises kontekstis on teatud kehapõhise postituse nt selfi teinud, on see postitus alati märgiline, kedagi esindav. Kui relvad veel suured parast kaalulangust selfi on keha representatsioon, siis selfi on keha asendus Instagramis.

Esitlus ingl presentation seevastu on tegevuslik, keegi esitleb midagi või kedagi, lähtudes kehtivatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest normidest.

sparta toitumine fat burner arvustused

Ühismeediasse postitatud keha analüüsimise kogemus keskendub sellele, kuidas kehasid tehnoloogia nt nutitelefonrakenduste nt Instagramvisuaalsete vormide nt selfi koosmõjus esitatakse ja kogetakse. Mis tunne on olla keha, täpsemalt, esitada oma keha nutitelefoni ja selfikepi vahendusel? Mis tunne on olla keha koos Facebookiga? Seejuures toimivad meie kehakogemused alati laiemas tehnokultuurilises, normatiivses kontekstis.

See tähendab, et keha esitlus on võimusuhetest ja reeglitest johtuvalt hea, halb, tähtis või triviaalne. Kellegi keha on nähtav ja kellegi teise oma nähtamatu. Näide: selfid Visuaalne eneseesitlus näiteks piltide postitamine Instagrami on valdkond, mida ma ise olen kõige rohkem uurinud, seega toon võrgustatud kehalisuse, selle mitmeste tähenduste ja mängulisuse ilmestamiseks näiteid selfidest.

Palve kaalulangus pärast sünnitust

Kui uurida, mida arvavad iseenda selfidest neid postitavad inimesed, millised on selfidega kaasnevad emotsioonid ja konfliktid, selgub, et neile, kes ise selfisid teevad, on sageli tegemist tähendusliku ja olulise, iseendaks olemise viisiga, oma kehasse suhtumise vahendiga. Seevastu need, kes selfisid ei tee, suhtuvad selfidesse suurema tõenäosusega kui nähtusesse, millel on heal juhul sub kultuuriline väärtus.

Selfid saavad tegijaile tähenduslikuks, olemuslikult tähtsaks inimestevahelistes suhetes.

s2 kaalulangus

See, kuidas selfisid tehakse, postitatakse, sel teemal omavahel suheldakse; see, milliseid kogemusi kogukonnas osalemine pakub ning millist tagasisidet selfidest saadakse, teeb selfipraktika osaks inimeseks ja kehaks olemise protsessis. Väidan, et kehaspetsiifiliselt aitavad selfid inimesel ümber mõtestada oma keha või välimust ning toimida tõendi, inspiratsiooni ja arhiivina.

Kuidas nii? Kas ketrus poleb kae rasva mõtestab keha ümber Olen aastate jooksul uurinud üht kogukonda, kes postitab endast seksikaid, keha kuvamisele keskendatud selfisid ja väidan, et selfide tegemise ja postitamise kõrvalmõjuna areneb inimeses välja võime suhtuda omaenda kehasse uut moodi.

Puhverdatud otsigutulemused

Näiteks muutub pildistamisvääriliseks, seega nähtavaks ja märkamis- või märkimisväärseks suurem osa kehaosi. Mida see täpsemalt tähendab?

Toon näite. Keskealine Peter, üks minu uuritavatest alustas enesepildistamist mehena, kel oli oma meelest üks, ilmselgelt seksikas kehaosa. Ajapikku, tänu kommentaaridele ja tagasisidele selgus Peterile üllatavalt, et tal on ka väga ilusad käed. Intervjuudes nentis Peter, et ta ei olnud kunagi varem oma käte peale mõelnud ega teadnud, et ilusad käed on üldse mingi kategooria, mille puhul võib mõelda kehast.

Nagu paljudel meist, oli Peteril üks kehaosa, millega ta üldse rahul ei olnud. Enda meelest oleks tal võinud olla märksa lamedam ja lihaselisem kõht.

arm rasva kadu kiire

Ent jälgides seda, kuidas kogukond suhtus teiste inimeste ebakindlusse, otsustas Peter oma kõhu siiski pildile jäädvustada ja ausalt öelda, et ta ei ole sellega rahul. Taas juhtisid kogukonnaliikmete kommentaarid tähelepanu sellele, et keegi ei ole täiuslik, et Peter ise postitab ja kiidab teiste tavalist keha, ja üleüldse ei ole tema kõhul häda midagi.

Auditooriumi tagasiside annab märku sellest, mida interneti ja seksuaalsuse uurija Dennis Waskul on nimetanud erootiliseks peegliks. Väga lihtne oleks siinkohal öelda: ah, kah mul asi, puhas edevus, milleks seda vaja on. Psühholoogid ja sotsioloogid on aga leidnud, et välimus mõjutab tundeid ja hoiakuid suurel määral ning jääb elupõliseks sisendiks enesetajusse. Tunneme, et meie olemasolu tunnustatakse, siis kui see, kuidas me ise oma välimust tajume, leiab kinnitust teiste reaktsioonides.

Kui see, kuidas me iseend tajume, ei klapi tagasisidega, tekitab see sisemist konflikti ning vallandab kuidas poletada rasva kogu kehast vastuolu kõrvaldada.

Kui infot on vähe, hindame teisi inimesi välimuse põhjal, eeldades, et käitutakse nii, nagu oleme näinud käituvat teisi umbes sarnase välimusega inimesi. Sellepärast ongi nii raske murda eelarvamusi ja stereotüüpe. Hindame raamatut kaane põhjal ja teame, et ka meid hinnatakse nii. Tarbimiskapitalism teenib üüratut raha, sosistades meile kõrva, et keegi meist ei ole nii ilus, kui võiks olla, aga see kreem, see treening, need pigistavad aluspüksid aitavad meid oma eesmärkidele sammukese lähemale.

Heatahtlik tagasiside meie välimusele ja kehale ei ole seega mingi lihtlabane edevuse ja nõrkuse märk, vaid üldinimlik vajadus. Kehaselfi kui tõend, inspiratsioon ja arhiiv Analüüsinud naiste enesepildistamise kogemusi, leidsin, et sageli tajutakse seda nii füüsiliste kui ka oma keha tõlgendavate muutuste võtmes. Näiteks võib enese pildistamise soov tärgata vajadusest uurida oma keha enne suuri kehalisi muutusi, nt enne rasedust või haigust. Pildid aitavad relvad veel suured parast kaalulangust vastu võtta või talletada.

Teine minu uuritavaist, Kanadas elav Katie on rõhutanud, et tema enesepildistamine kasvas välja pingest, mida relvad veel suured parast kaalulangust tajus kultuuriliste kehanarratiivide ning omaenda keha vahel. Tema alustas enesepildistamisega pärast emakssaamist.